Lamborghini LM002 – 40 aastat ajaloo esimese supersportmaasturi loomisest

1986. aastal tõi Lamborghini avalikkuse ette V12-mootoriga erakordse maasturi, mis sillutas teed Uruse mudelkonnale.

40 aastat on möödas ajast, mil Lamborghini tõi 1986. aasta jaanuaris Brüsseli autonäitusel avalikkuse ette mudeli LM002. Selle sõiduki saatuseks sai anda täiesti uus sisu kiire maastikuauto mõistele. Tegu oli äärmusliku sõidukiga, ent veelgi enam kujutas LM002 endast julget kavatsuste väljendust, ühendades endasse Sant’Agata Bolognese supersportautode geenid ja ennenägematu maastikusõiduvõimekuse.

„LM002 on üks Lamborghini praeguse visiooni juuri,“ ütles Automobili Lamborghini juhatuse esimees ja tegevjuht Stephan Winkelmann. „See oli omast ajast kaugel ees ning kuulutas ette supersportmaasturi kontseptsiooni, andes inspiratsiooni mitte ainult meie tootefilosoofiale, vaid ka disainielementidele, mida tänapäevalgi võib Uruse mudelkonna juurest leida.“

LM002 sünnilugu ulatub 1970ndate aastate lõpu ja 1980ndate alguse eksperimentaalprojektideni Cheetah ja LM001, mis viisid Giulio Alfieri radikaalse tehnilise sammuni: paigutada Lamborghini legendaarne V12 auto esiossa, saavutamaks paremat tasakaalu ja juhitavust kõige keerukamatel maastikel. Saudi Araabia äärmuslikes kõrbeoludes aastaid kestnud katsetuste järel sündiski lõplik LM002.

LM002 sai edasiviiva jõu Countach Quattrovalvole V12-mootorilt, varustati spetsiaalselt loodud Pirelli Scorpion BK rehvidega ning selle konstruktsioon võimaldas hakkama saada liiva, kaljude ja järskude nõlvadega. Seejuures suutis auto arendada tippkiirust üle 200 km/h, mis tolle aja maastikusõiduki kohta oli erakordne saavutus. LM002 valmistati aastani 1992 kõigest 300 eksemplari pluss ainulaadne parempoolse rooliga sõiduk, mis praegu seisab Lamborghini tehasemuuseumis Sant’Agata Bologneses, ning seda peetakse Lamborghini kaasaegse supersportmaasturi kontseptsiooni eelkäijaks. Samuti lõi LM002 tehnilised ja filosoofilised alused, mis lõpuks viisid välja Uruse sünnini.

Tänapäeval tegeleb LM002 säilitamise ja täiustamisega Lamborghini Polo Storico, mille projektid on suunatud tehnilise algupära säilitamisele. Jätkub ka koostöö Pirelliga, mis hiljuti võttis taas toomisse just selle mudeli tarvis väljatöötatud ajaloolised rehvid Scorpion BK. Need rehvid on Lamborghini klientidele jälle saadaval margi ametliku edasimüüjate võrgu ja Pirelli Collezione kataloogi kaudu.

LM002 on üks silmapaistvamaid alalisi eksponaate Lamborghini muuseumis Sant’Agata Bologneses, kus 9. juunil avati Lamborghini esimese supersportmaasturi 40. aastapäevale pühendatud eriväljapanek.

Lamborghini Cheetah – projekti idu

Automobili Lamborghini sisenemine kiirete maastikusõidukite maailma algas teedrajava visiooniga, mis 1977. aasta Genfi autonäitusel näis ümber lükkavat kõiki autotööstuse arusaamu. Lamborghini esmaesitles seal nelikveolist prototüüpi nimega Cheetah, mis oli firma seniseks toodanguks olnud GT-autodega võrreldes radikaalne samm teises suunas nii disaini kui ka tehnika mõttes.

USA firmaga Mobility Technology International (MTI) koostöös valminud projekt pidi esialgse idee kohaselt täitma militaarsõidukitele esitatavaid nõudeid, siht oli tekitada nii USA armee kui ka Lähis-Ida turgude huvi. Cheetah sai terastorudest kandmiku, mis ühendati alumiiniumist valmistatud avatud kerestruktuuriga, seejuures jäi osa toruraamist nähtavaks ning autol puudusid uksed.

Jõuallikas asus taga-keskasendis, mis sedalaadi nelikveolise maastikusõiduki kohta on väga ebatavaline. Auto südameks sai Chrysleri 5,9-liitrine V8, mille tippvõimsus oli 183 hj 4000 p/min juures ning maksimaalne pöördemoment 362 Nm 2500 p/min juures. Mootori jõud kanti pidevalt kõigile neljale rattale läbi Chrysler A-727 kolmekäigulise automaatkäigukasti.

Esivedrustus sisaldas topelt-õõtsharke, keerdvedrusid ja põikstabilisaatorit, kuna taga oli samasugust lahendust täiendatud väändvedruga. Pidurisüsteemis oli eesmised jahutusega pidurikettad pärit tolleaegselt Lamborghini Countachilt.

Cheetah oli võimeline ületama 60- kuni 85-protsendise kaldega nõlvu ning arendas maanteel kiirust 167 km/h ja liival umbes 140 km/h. 0–100 km/h kiirendus kestis kõigest üheksa sekundit vaatamata 2042 kiloni ulatunud kuivmassile.

Ehkki tootmine ei jõudnud kaugemale ühestainsast prototüübist, sai Cheetah Lamborghini jaoks ülioluliseks katseplatvormiks. Esimene söakas projekt pani paika tehnilise kursi, mis hiljem määratles margi suhtumise kiiretesse linnamaasturitesse, demonstreerides Sant’Agata Bolognese sihikindlust normiks saanud piiride ületamiseks igat tüüpi maastikel.

LM001 arendamine LM002-ks (jättes peaaegu kõrvale LM003 ja LM004)

LM001 (Lamborghini Militare 1) oli teine oluline peatükk Lamborghini maastikuautode arenguloos. See kujutas endast sisulist üleminekut katsesõidukilt ambitsioonikamale ja organiseeritumale insenerilahendusele.

1981. aasta Genfi autonäitusel esitletud LM001 oli esimene käegakatsutav tulemus Mimrani ajastul, mil Lamborghini üritas oma tootmist mitmekesistada, tehes tutvust nii luksusmaasturite kui ka militaarsõidukite segmendiga. Insener Giulio Alfieri juhitud projekt pidi kütkestama mitte ainult tsiviilentusiaste, vaid veenma ka valitsusi ja armeesid, eriti Lähis-Idas.

Erinevalt Cheetah’st sai LM001 kinnise kandilise neljaukselise kere, mille loomisel oli arvestatud ka soomuse lisamise võimalusega. Projekti olulisim uuendus oli Lamborghini legendaarse Countachi V12-mootori kasutuselevõtmine. 4,8-liitrine jõuallikas pärines LP500 S-ilt ning arendas 332 hobujõudu 6000 p/min juures, ehkki esimesel ja ainsal prototüübil prooviti esialgu AMC päritoluga 5,9-liitrist V8-mootorit.

Sõidukil oli pidev nelikvedu ja Chrysler A-727 kolmekäiguline automaatkäigukast, kuna veojõu jaotus eelistas tugevalt tagasilda. 4790 millimeetri pikkune ja 2000 millimeetri laiune LM001 oli keskosas muljetavaldava, 425-millimeetrise kliirensiga. Vaatamata 2100 ja 2400 kilo vahele jäänud tühimassile suutis sõiduk arendada kuni 180 km/h kiirust ning läbida 0–100 km/h spurdi 12 sekundiga.

Kuid katsetused kõrbes tõid kiiresti esile olulise piirava teguri konstruktsioonis – taga asuva mootori. Tugeval kiirendamisel ja järskudel nõlvadel muutus esiosa äärmiselt kergeks – olukorda halvendas veelgi roolivõimendi puudumine –, mis mõjutas negatiivselt juhtimistäpsust ja suunastabiilsust.

Ehkki LM001 ei jõudnud kunagi prototüübi staadiumist kaugemale, kujunes sellest Lamborghini jaoks põhjapanev tehnikalabor. Sõidukil võeti kasutusele keerukale murdmaastikule sobivad veermikulahendused, sealhulgas õõtsharkide, väändvedrude ja teleskoopamortisaatoritega sõltumatu vedrustus. Kaalujaotuses, sõiduki dünaamikas ja mootori jahutuses ilmnenud puudused aga sundisid Lamborghini insenere lõpuks kogu arhitektuuri täielikult ümber mõtestama. See viis otseselt LMA (Lamborghini Militare Anteriore) väljatöötamiseni, kus mootor asus juba ees, ning pani vundamendi tulevasele seeriamudelile LM002.

LM001 puudustest vabanemiseks tegid Giulio Alfieri ja tema tiim kogu sõiduki arhitektuuri täielikult ümber. Uus eesmootoriga skeem võimaldas mitte ainult kaalujaotust parandada, vaid ka kasutusele võtta paremini tasakaalustatud kolmemahulise disaini.

Ent LMA oli palju enamat kui lihtsalt mootori ümberpaigutamine. See ühendas võidusõidust tuntud insenerilahendused tugevdatud maastikusõiduvõimekusega. Countachilt pärit 4,8-liitrine V12 oma 332 hobujõuga jäi alles, kuid varasem Chrysleri automaakäigukast asendati vastupidavama ZF-i viiekäigulise käsilülituskäigukastiga, mis varustati ka aeglustiga. Erinevalt eelmistest pideva nelikveoga lahendustest võimaldas LMA juhil esisilla mootorist lahutada ja kasutada sõidukit tagaveolisena.

1982. aasta Genfi autonäitusel esitletud LMA oli tõeline ratastel inseneerialabor. Sõiduk oli pikkuses kasvanud ligi 4,9 meetrini ning kaalus umbes 2600 kiloni, mis kõik kajastas tema märkimisväärselt täiustatud arhitektuuri.

Katsetustel Saudi Araabia äärmuslikes kõrbetingimustes suutis auto ronida üles 120-protsendisest nõlvast ning saavutas tippkiiruseks ligi 190 km/h. Need tulemused kinnitasid uue tehnilise lahenduse õigsust ning muutsid LMA lõplikult baasiks, mille pealt LM002 välja arendati ja aastal 1986 avalikkuse ette toodi.

Arendustööde käigus proovis Lamborghini ka alternatiivseid tehnilisi lahendusi. LM003 oli ainus peatükk Lamborghini Militare algupärases programmis, mis oli pühendatud diiselmootoriga eksperimenteerimisele. 1983. aastal loodud prototüüp valmis sihiga hinnata kiiret maastikusõidukit, mis pakuks paremat tõhusust ja kasutusmugavust võrreldes võimsa, kuid januse V12-bensiinimootoriga.

Selle projekti tarbeks pöördus Lamborghini Itaalia diislispetside poole firmast VM Motori, kes varustasid LM003 150 hobujõudu arendanud viiesilindrilise turbodiisliga. Vaatamata diisli teoreetilistele eelistele näitasid katsetused kiiresti, et ligi kolmetonnisel sõidukil nappis võimsust ning projekt ei edenenudki prototüübi staadiumist edasi.

1985. aastal aga tõi Lamborghini välja veelgi äärmuslikuma eksperimentaalkontseptsiooni LM004, mille mootor pärines kiirpaadilt. See projekt oli mõeldud nihutama Lamborghini Militare tehnilisi piire veelgi kaugemale ja katsetama avamerepaatidelt tuntud lahendusi.

LM004 südameks oli Lamborghini L804 – avamere-võistluspaatidele mõeldud V12. See arendas kõigest 2000 p/min juures juba üle 420 hj ja 589 Nm, kuid massiivne seitsmeliitrine mootor nõudis hilisema seeritoodangu-LM002-ga võrreldes ka pikendatud kandmikku.

Vaatamata erakordsele potentsiaalsele suutlikkusele LM004 projekt siiski katkestati. Paadimootori lisakaal ja kahtlused töökindluse osas muutsid selle vähem tõhusaks võrreldes 5,2-liitrise V12-ga, mis lõpuks seeria-LM002 jaoks välja valiti.

LM002 – lõplik toode

Lamborghini LM002 on autotööstuse ajaloos ainulaadne peatükk. Aastail 1986–1992 toodetud auto oli maailma esimene ehtne supersportmaastur, ühendades supersportauto suutlikkuse ennenägematu maastikusõiduvõimekusega. 1986. aasta Brüsseli autonäitusel esmaesitletud LM002 tõmbas kohe tähelepanu oma aukartustäratava esinduslikkuse ja kompromissitu iseloomuga.

LM002 legendaarse kuulsuse keskmes on tema jõuallikas, mis arendati välja sama legendaarse Countach Quattrovalvole mootori baasil. 5167-kuupsentimeetrine 60-kraadise nurgaga V12 sai neli klappi silindri kohta, arendas umbes 450 hj ning võimaldas rohkem kui 2,7 tonni kaalunud Lamborghini maasturil jõuda tippkiiruseni 210 km/h. Esialgu varustati mootor kuue Weberi karburaatoriga, kuid 1989. aastal juurutati elektrooniline sissepritse, mis sai heakskiidu USA turu tarbeks.

Jõuülekanne sisaldas ZF-i viiekäigulise käsilülituskäigukasti koos aeglustiga ja lülitatavat nelikvedu, mis võimaldas LM002-l saada hakkama kuni 120-protsendise kaldega nõlvadel. Samuti oli jõuülekandes kolm iselukustuvat diferentsiaali, kus esidiferentsiaalil oli lukustusmäär 25% ja tagadiferentsiaalil 75%. Ka keskdiferentsiaali lukustusmäär oli 75% ning seda sai mehaaniliselt täielikult lukustada (100%). Need lahendused pärinesid otseselt LMA prototüüpide katsetamisel korjatud kogemustest.

LM002 oli mitte ainult erakordselt kiire, vaid ka tohutu tugevusvaruga äärmuslikes töötingimustes toimetulemiseks. Selle tugevdatud terastoruraam kannatas kuni kaheksakordse raskuskiirendusega võrdseid jõude. Täielikult sõltumatu õõtsharkidega vedrustus oli enam kui piisava käiguga – 130 mm kokkusurumisel ja 110 mm venitamisel. Sõiduk suutis samuti läbida kuni 82 cm sügavusi koolmekohti ilma täiendava ettevalmistuseta.

LM002 erakordseid võimalusi toetasid Pirelli Scorpion BK rehvid, mis 1980ndate aastate algul spetsiaalselt selle auto jaoks välja töötati. Need rehvid said kuulsaks oma iseloomulike „kõrvadega“ külgseintel, mis pidid võimaldama LM002-l paremini liivaluiteid ületada, säilitades samal ajal suunastabiilsuse liival. Rehvid võisid töötada ka rõhu kaotanult, tulles ikkagi toime suurte külgsuunaliste jõududega.

Pirelli lõi Scorpion BK tarvis eriti vastupidava põhimiku ja tugevdas seda aramiidkiust lõikekindlate materjalidega, kuna turvisemustri loomisel hangiti inspiratsiooni rallirehvidelt, eriti WRC-sarjas kasutatud Pirelli Intermedio Montecarlolt. See oli üks esimesi näiteid, kuidas võidusõidutehnika „siirdati“ seeriaautodele.

Maastikuluksus ja eriversioonid

Vaatamata nurgelisele kujule ja muljetavaldavatele mõõtmetele kujutas LM002 reisijateruum endast toonase ajastu luksuskäsitöö tipptaset. Interjööris olid esindatud nii kõrgeima kvaliteedi nahkpolster kui ka peened väärisvineerid, kuna varustusse kuulusid kliimaseade, siniseks toonitud aknad, lakke integreeritud Hi-Fi-helisüsteem ja soovi korral isegi televiisor. LM002 pakkus istekohti neljale reisijale, kuna avar tagumine pakiruum rõhutas veelgi sõiduki erakordset mitmekülgsust.

1987. aastal maksis LM002 ligikaudu 169 miljonit Itaalia liiri, mis peegeldas nii auto tehnilist eksklusiivsust kui ka otseste konkurentide puudumist. Tootmine lõppes aastal 1992 pärast 301. eksemplari. Nende hulka kuulusid ka Põhja-Ameerika turule mõeldud sõidukid, kuhu LM002 saabus ametlikult 1989. aastal.

LM/American oli sisult LM002 tehniline evolutsioon. Piiratud hulgal, täpselt 60 eksemplaris valminud versioon oli spetsiaalselt kohandatud USA ja California rangete heitmenormidega toimetulekuks.

1989. aastal osales Lamborghini toonane PR-juht, legendaarne rallisõitja Sandro Munari äärmiselt nõudlikul kestvussõiduvõistlusel One Lap of America, kus läbiti umbes 16 000 kilomeetrit mitmetes USA osariikides. Tema sõidukiks oli seeriatoodangu LM002 – täpselt selline, nagu USA turu jaoks heaks kiidetud.

LM/Americani kõige olulisem uuendus oli 5167-kuupsentimeetrise V12 toitesüsteem. Kuna tavapärased Weberi karburaatorid ei suutnud enam rahuldada järjest karmistuvaid heitmenorme, töötas Lamborghini välja omas ajas ülimoodsa elektroonilise mitmepunktisissepritse.

Kasutusele võeti Lamborghini enda väljatöötatud süsteem Lamborghini LIE 52/12, mille loomisel oli abiks Bologna firma EFI. Esialgu proovitud kallimad väliste tarnijate süsteemid jäeti pärast katsetusi kõrvale. Samuti võeti kahjulike heitmete hulga vähendamiseks ja USA osariikides kehtinud normidega toimetulemiseks kasutusele katalüüsneutralisaatorid. Sellises konfiguratsioonis sissepritsega V12 arendas 420 netohobujõudu SAE standardi järgi.

Lisaks mootori elektroonikale tehti LM/Americani juures teisigi muudatusi, mis olid seotud nii õigusaktidest tulenevate nõuete kui ka revideeritud tehniliste lahendustega. Sissepritsesüsteemi komponentide äramahutamiseks ja turvanõuetest johtuvalt vähendati karburaatorversioonide 280-liitrine kütusepaagi maht 180 liitrini.

Tänapäeval on LM002 Lamborghini kompromissitu filosoofia üks ehedamaid esindajaid: erakordne ja ebatavaline sõiduk, mis kuulutas ette ülivõimsate ja -kiirete maasturite saabumist aastakümneid enne nende segmendi tekkimist.

Elav pärand – LM002-st Uruseni

LM002 lükkas sisse teeraja, mida enne lihtsalt ei eksisteerinud, olles tänapäevaste luksuslike supersportmaasturite tõeline eelkäija. Aastakümneid hiljem leidis tema pärand uudse tõlgenduse, kui aastal 2012 toodi välja kontseptsõiduk Urus – söakas ja jõuline linnamaastur, mis avalikult tegi vihjeid LM002-le, tõlkides samal ajal Lamborghini geenid kaasaegsesse ja paindlikku formaati.

Kui Urus 2017. aastal seeriatootmisse jõudis, oli Lamborghini taas ühe segmendi uuesti määratlenud, luues tänapäevase supersportmaasturi. Tänu etaloniks kujunenud suutlikkusnäitajatele – sealhulgas tippkiirusele 305 km/h, millega Urus oli tollal maailma kiireim linnamaastur – kinnitas Urus Lamborghini kuulumist kategooriasse, mille LM002 oli aastakümneid varem esmaavastanud.

Tänapäeval tegeleb LM002 säilitamise ja täiustamisega Lamborghini Polo Storico – ettevõtte ajaloolise pärandi kaitsmisele pühendatud osakond. Restaureerimisteenuste, autentsussertifikaatide ning algupäraste varuosade otsingu ja taastamisega toetab Polo Storico LM002 omanikke kõikjal maailmas, aidates säilitada üht legendaarsemat mudelit Lamborghini ajaloos.

Üks märkimisväärsemaid algatusi on koostöö Pirelliga ajalooliste Scorpion BK rehvide taasloomiseks. Need töötati spetsiaalselt LM002 jaoks välja 1980. aastate algul ning on nüüd taas kõikjal maailmas saadaval Lamborghini ametliku müügiesinduste võrgu kaudu.